Kas vesinikkütus on taastuv energiaallikas?

Vesinikkütus on pikka aega pälvinud tähelepanu potentsiaalse taastuvenergia kandidaadina. Kuid selleks, et hinnata, kas vesinikkütus kvalifitseerub tõesti taastuvenergiaallikaks, peame rohkem mõistma selle tootmist, kasutamist ja keskkonnamõju.

Vesinikkütuse taastuv olemus tuleneb selle tootmisprotsessis kasutatavast veejagamistehnoloogiast, mille käigus jagatakse vee elektrolüüsi teel vesi vesinikuks ja hapnikuks ning saadud vesinikku saab kasutada kütusena. Seda protsessi saab toita taastuvatest energiaallikatest, nagu päike või tuul, muutes toodetud vesinikkütuse taastuvaks. See tähendab, et vesinikkütuse tootmine ei ammenda loodusressursse ja tootmisprotsessis süsinikuheidet peaaegu ei teki, seega võib sellisel tasemel vesinikkütust pidada taastuvaks energiaallikaks.

Vesinikkütuse taastuv loodus ei ole aga väljakutseteta. Kuigi vee lõhenemist saab käivitada taastuvenergia abil, sõltub enamik vesiniku tootmisest praegu fossiilkütustest, mille tulemuseks on süsinikuheitmed ja keskkonnamõju. Lisaks on vesiniku ladustamisel ja transportimisel ka mõningaid tehnilisi raskusi ning lahendamist vajavad sellised küsimused nagu ohutus ja tõhusus.

Kasutamise seisukohalt saab vesinikkütust kasutada puhta energiaallikana kütuseelementide käitamiseks, elektri tootmiseks ja veeauru eraldamiseks. See protsess ei tekita peaaegu saasteaineid ja on väga tõhus. Kütuseelementide tehnoloogia kõrge hind piirab aga selle edendamist suuremahulistes rakendustes.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi vesinikkütusel on teatud määral taastuvenergia omadused, on siiski palju tehnilisi, majanduslikke ja keskkonnaalaseid väljakutseid. Vesinikkütuse tõeliselt taastuvaks energiaallikaks muutmiseks tuleb investeerida rohkem teadusuuringutesse ja innovatsiooni, et arendada säästvamaid ja tõhusamaid tootmis-, ladustamis- ja kasutustehnoloogiaid. Ainult nendest raskustest üle saades võib vesinikkütusest saada taastuvenergia tipphetk tulevikus ja anda oluline panus säästvasse arengusse.